Vigala põllutöökool, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli eelkäija, alustas tööd 1. mail 1920. aastal. Kooli asutamise eesmärk oli seotud maareformi käivitamisega EV Asutava Kogu poolt 1919. aastal, mille tulemusena said paljud inimesed talupidajateks ning tekkis vajadus põllumajanduslike oskuste ja teadmiste järele.
Kooli tegevus toimus varem Üxküllide perekonnale kuulunud mõisamaadel. Teooriaõpetust hakati jagama Vana-Vigala mõisahoones, praktikaõppeks loodi koolitalu (maad kokku 231 ha), kus õpilased töötasid  oktoobrist aprillini. Suvist praktikat tehti koolitalus, kuid ka mujal Eestis ja Soomes. Õppeaeg kestis kokku kaks aastat. Koolipidajaks oli Lääne Maavalitsus. Suure majanduskriisi aastad viisid paljud inimesed toimetulekuraskuste tõttu põllu- ja aiasaaduste kasvatamise juurde. Tekkis nõudlus aiandusspetsialistide järele. 1. aprillil 1932. aastal nimetati Vigala põllutöökool ümber Vigala põllundus- ja aianduskooliks, sest avati aiandus- ja mesindusklass kahe aastase õppeajaga. Kooli lõpetanud said aedniku ja aiandusassistendi kutse. Suurem osa õpilastest olid Läänemaa päritoluga, kelle hulgas oli ka gümnasiumi lõpetanuid.
Toimus aianduse eriala baasi korrastamine. Rajati aiand, vilja- ja ilupuukool. Hakati rõhku panema taimekaitsetöödele. Vigala piirkonna aia- ja põllupidajad said vajalikke taimekaitsevahendeid, kooli aiast ja puukoolist müüdi ilupuu kui ka viljapuu istikuid. Paljudest kooli lõpetajatest said aiandusringide asutajad, nõuandjad. Päevase õppetöö kõrval oli õpilastele antud kohustuslikke ülesandeid, mille eesmärgiks oli kasvatada õpilastest seltskonnategelasi, kes oleksid võimelised oma mõtteid ja arvamusi avaldama ning neid ka kaitsma. Toimusid referaadiõhtud, huviõhtud.

Vasakul pildil esimene koolijuht Karl Illimar, teisel pikaaegne direktor Albert Zuping.

Peale sõjategevuse lõppu Eestis jätkus 1944. aasta oktoobrist õppetöö aiandus- ja põllunduskoolis. Lühikese aja jooksul vahetus kolm direktorit. Siiski elavnes koolielu, sest tööd alustasid mitmed lühiajalised kursused. 1947. aasta sügisel likvideeriti põllunduse klassid ning 15. septembrist 1947  alustas tegevust Vigala aiandus- ja mesinduskool. Mesindusõppe baasiks organiseeriti kooli juurde 80 mesilasperest koosnev mesila. 1950ndatel aastatel jätkus üleliidulise plaani alusel masina- ja traktorijaamade moodustamine, sest vastloodud riigimajandid (kolhoosid) ootasid oskustega masiniste. Koolil tuli loobuda senistest õppesuundadest. 3. septembril 1952. aastal likvideeriti Vigala aiandus- ja mesinduskool ning reorganiseeriti 1. oktoobril 1952. aastal Vigala põllumajanduse mehhaniseerimise kooliks,  traktoristide-masinistide väljaõpetamiseks. Paljud kooli õppima asunud saadeti peale mõnekuiseid teooria- ja praktikaõpinguid mitmeks kuuks Kasastani uudismaad harima.
1954. aastal lisati kooli nimele nr. 9.
 

1960ndatel oli kooli varustamine koolipidaja poolt hea, mis väljendus eelkõige praktikabaasi laiendamises. Kunagine kitsas lukksepa töökoda sai uued ruumid. Täiustati masinaparki, mille koosseisus oli kümnendi lõpul üle 20 traktori, 6 teraviljakombaini ja 9 autot.
Koolivõrgu korrastamine ENSV Kutsehariduse Komitee poolt tõi kaasa taas kooli nimemuutmisi. 21. detsembril 1962. aastal reorganiseeriti kool Maakutsekooliks nr. 29. 1966. aastal anti koolile Mihkel Aitsami nimi. Oluliselt paremad võimalused koolitööks ja vaba aja sisustamiseks andis 1975. aastal tüüpprojekti järgi valminud koolihoone, mis mahutas tol ajal 720 õpilast (peale 2008. aasta renoveerimist ja õpilaskodude lammutamist on õpilaskohti 500). Samal aastal reorganiseeriti kool M. Aitsami nimeliseks kutsekeskkooliks nr. 29, sest kooli uue nimega kaasnes õpetamine uute õppekavade alusel. Õpilastel oli võimalus lisaks erialale omandada ka üldkeskharidus. Senise kaheaastase kursuse asemel oli ette nähtud läbida kursus kolme aastaga, läbides ka üldained teatud mahus, et saaks täita kutsekeskhariduse saavutamise tingimused laia profiiliga traktorist-masinisti erialal. 1. septembril 1980. aastal avati taas aianduseriala õppegrupp, 1984. aastal ka kokaeriala.
Kooli õppetöö vahele mahtus erinevaid üritusi, millest osa moodustasid parteilised propagandaüritused. Rahvas võttis nii mõnegi ettevõtmise aja jooksul omaks, mille taastoimumist oodati rõõmuga, näiteks Jüriöö ülestõusu aastapäeva tähistamine tõrvikurongkäiguga. Toimusid kohustuslikud spordi suurvõistlused (spartakiaadid), mis sundisid kooli pingutama, et saata võistlustele hea ettevalmistusega õpilasi. Sellest perioodist on palju medaliste ja karika omanikke, kelle tegevus kooli fotoarhiivis ka talletatud.

Pildil Jakob Sinikas koos puhkpilliorkestriga kooli üritusel mängimas, teisel Elmar Tekkel kehalise kasvatuse tundi läbi viimas.

Alumine vasak pilt: 1985. aastal koka eriala õpilased praktikal söökla köögis. Parempoolne: 1984. aastal õppemajandi kasvuhoone õppepraktika.

Alanud ühiskonna politiseerumisprotsess 1980ndate viimastel aastatel viis liiduvabariigi suurema iseotsustamisõiguseni, mille võtsid endale ka koolid, kaasa arvatud Vigala kutsekool.
15. mail 1990. aastal nimetati kool taas algse nimega Vigala põllutöökooliks. Kümnendi alguspoolel oli põllutöökool tunnustatud kutsekool, mida on kinnitanud konkursi alusel sissesaamine osadele erialadele. Õppimine oli siis populaarne nii poiste kui tüdrukute hulgas. Koolis käimine oli moes, tegeldi isetegevusega. Suhted taasiseseisvumisaja koolipidajaga (Haridusministeerium) olid head.
1990ndate keskel oli kool siiski sulgemise äärel, sest õpetamiseks pakutud erialad ei olnud enam populaarsed põhikooli lõpetanud noorte hulgas. Aasta-aastalt kahanes sisseastujate hulk.
Enne sajandivahetust asuti ette valmistama uute erialade õpetamist, millele toetudes vahetas kool 1998. aastal taas nime, mida kannab tänaseni. Loodi õppeasutuse uus visioon ning alustati kontaktide loomist naaberriikide koolidega, et saada õpetamise kogemusi teistest kultuuridest ja luua soodne pinnas ka õpilasvahetusteks.

Uue aastatuhande algusest kuni tänaseni on liigutud pidevas reformide laines, et püsida konkurentsis teiste kutsekoolidega. On toimunud olemasolevate õppekavade pidev täiendamine ja uute õppekavade loomine.
Tähtsale kohale on seatud kooli õppekeskkondade kaasajastamine, õpetajate pidev enesetäiendamine. 2011. aastal avati renoveeritud õppetöökodade hoone, kus on praktikaõpet saanud autoplekksepa, automaalri, autotehniku, autodiagnostiku, puukäsitöö, sepa, ehitusviimistluse ning mööblirestauraatori eriala õpilased. Kokku on koolil kaheksa õppetöökoda, kümme õppeklassi ja arvutiklass.
2012. aastal lõpetati peahoone teise ploki renoveerimistööd, mille raames sai kool uue katuse, aknad, välisfassaadi, ventilatsiooni- ja küttesüsteemi.
Olulisel kohal on olnud elamistingimuste parandamine - jaanuaris 2013 avati uus õpilaskodu.

Aastal 2023 renoveeriti koolimaja esimene plokk - vahetati aknad, uuendati küttesüsteemid, välisfassaad, riietusruumid ja tualetid. Veidi enne seda sai koolimaja uued tuletõkkeuksed ja elektrisüsteemid.

Aastal 2023 avati ka virtuaalreaalsuse õppeklass, kus saavad erinevate erialade õpilased praktilisi ülesandeid proovida teistmoodi keskkonnas.

Pildid vasakult:

1. Üldkogunemine uue koolimaja aulas 1977. aastal
2. Üldkogunemine kooli ees 1972. aastal
3. 1958. a. õpilaste õppepraktikale sõit Kasastani uudismaad harima
4. Laia profiiliga traktorist - masinist eriala õpilased ajalootunnis 1976. aastal